"Ma tundsin sinust puudust."
"Mina tundsin sinust ka puudust. Ma olin aastaid haavatud."
Audrey langetas �rnalt klaverikaane. Mees t�mbas s�rmed �ra. Audrey neelatas kuuldavalt ja ta ilme muutus p�halikult t�siseks.
"Mina olen ikka veel haavatud, Louis," sosistas ta, h�benedes sellisest valust r��kidagi.
"Ma tean." Mees t�usis ja v�ttis Audrey embusse. Naine p�imis k�ed mehe piha �mber ja toetas pea ta �lale. Mees tundus soe ja pehme ning kindlust pakkuv. Siis tundis ta, kuidas mehe s�rmed t�mbasid n�elad ta juustest, nii et lokid p��sesid vabadusse ja langesid kosena �le selja. Louis surus need oma pihku ja hingas sisse naiselikku l�hna, mis nendes peitus, ning tundis juuste siidisust oma n�o vastas.
"Oh Audrey," �hkas ta. "Ma olen elanud viimase kaheteistk�mne aasta iga minuti selle hetke nimel. Ma olen taas elus."
"Miks sa mind ei oodanud?"
"Sest ma teadsin, et sellest ei tule midagi v�lja, ja ma ei suutnud taluda sinu l�heduses olemist, kui sa ei kuulu mulle."
"Aga Louis," vaidles Audrey vastu ja meenutas siis oma vestlust Cicelyga. Louis ei suutnud asjadega toime tulla, kui need viltu vedasid. Audrey t�mbus eemale ja vaatas mehele otsa. "Ma olen sind alati armastanud. Sa lahkusid koos osakesega minust, k�ige olulisema osaga minust, ilma sinuta polnud ma terviklik. Seej�rel Cecil...Cecil..."
"Ma tean. Cecil j�i kindlaks ja ustavaks, ta oli k�ike seda, mida mina oleksin pidanud olema. Ma l�ksin sinu juurest �ra, kui sa mind k�ige rohkem vajasid, ja ma kahetsen seda. Aga ma ei saa oma loomuse vastu. Ma saan seda vaid hiljem kahetseda."
"Nii et sa ei s��dista mind?"
"Ei, ma ei s��dista sind," vastas mees ja ta n�ole valgus lai naeratus. Audrey naeratas vastu ja puudutas �li�rnalt Louis' n�gu, nii nagu ema hellitab last, nii nagu naine hellitab armsamat. "Ma palun andeks."
"Sa saad andeks. Ma pole sinu peale kunagi vihane olnud." Audrey naeris ja p�imis k�ed taas ta �mber. "Ma olen nii �nnelik, et sa tagasi oled. Ma vajan sind nii v�ga. Mul on sulle nii palju r��kida."
"Tule homme minuga maale," pakkus mees. "Siin on nii l�mmatav."
"Mida me Cecilile �tleme?"
"Ta ei saa teada. Ta on t��l."
"Me peame selgitama, kus me oleme olnud."
"Miks? Te ju peaaegu et ei r��gigi omavahel. Tema eeldab lihtsalt, et sa olid koos ema v�i t�diga. Ilmselt ta isegi ei k�si."
"Ma m�tlen midagi v�lja," vastas naine heatujuliselt.
"Tore. Ma kohtasin Mehhikos �hte meest, kellel on linna l�hedal kariloomade rantso. Paari tunniga oleksime seal kohal."
"Kas teda v�ib usaldada?"
"Usalda mind, mu arm," lausus mees Audreyt �nnejoovastusega vaadates. Siis suudles ta naist. Louis' suu oli pehme ja Audrey vajus ta keha vastu, hoidis teda k�vasti, nii et nende s�damed tuksusid �hes taktis muusikaga nende hinges. See ei tundunud vale. Audrey oli abielus ja tema ustavus abikaasale oli olnud k�igutamatu. Aga Louis'ga koos tundus k�ik �ige.
"Kas Ceciliga on asjad kunagi �iged tundunud?" k�sis Louis ja Audrey vastas ausalt.
"See on alati tundunud kompromissina. Mina andsin talle oma k�e, aga mitte s�dame. Mu s�da on alati sinule kuulunud."
Louis suudles teda taas ja sulges silmad. Taas kord tantsisid nad Palermo munakivisillutisega t�navatel t�hti t�is tipitud tumesinise taeva all.
0 comments:
Post a Comment