Blonde Mafia Ganja Island

no one on the corner have swagga like us

I want to sing it out. Let everybody hear.
Let it out and then see it disappear.
I want it to be there, to be known
I don't want it only for my own.
I want to scream, to sing it out.
but what is quiet is my mouth.
Only growing is this burden
inside of me it's digging further.
I don't sleep so well at night
in my dreams it's way too light.
Stroke my hair oh baby sweeter
when i tell you I'm a cheater.

Kirgas Kriit t�stis v�sinud pilgu ja veeretas kustukummit�kki peost pihku. V�ljas sadas lund. Nii v�ga k�lm ei olnudki. Ta naeratas, ainult 9 kuud lumes elav inimene m�tleks midagi sellist. Termomeeter n�itas pisut �le viie miinuskraadi. Ta pani pea tagasi k�tele. Kustukumm veeres p�randale.
Oli kolmap�eva p�rastl�una ning �ues oli juba pime. Ta pidi klaveritundi minema. Ema maksis, tema k�is. Lihtne. Aga tegelikult raske. Raskem kui vana mehe podagrast vaevatud n�ppe vaadata, oli k�ndida l�bi pakase ning l�kata lahti h�rmatanud aiav�ravat.
Kirgas Kriit armastas p�ikest ja sooja. Ta toas oli alati v�hemalt 30 kraadi ja kui ta sauna l�ks p�les �lemine laud praktiliselt tuhaks.
Klaveri�petajal olid �hekordsed aknad ja kipakas v�lisuks. Klaveri vasem pedaal krigises kui j�� lahti sulas.
Kriit ohkas. Ta t�stis pea ning n�gi aknapeegelduselt et ta otsaesisele oli j��nud kellast punane ring. Ta langetas uuesti pea.

V�ike must pallike plahvatas ja temast lendas neli viis, kuus, seitse, kaheksa, �heksak�mmend neli, sada viis, kuussada �heksateist kollast pallikest. Kollased pallid p�rkusid vastu �ksteist ja iga p�rgatus s�nnitas kaksk�mmend neli, v�i vahest ka kaksk�mmend viis, nii kuidas parajasti �igem tundus, uut rohelist palli.
K�ik rohelised pallid naeratasid.
Kirgas Kriit t�stis uksekella helina peale pea.

"Tere!" pahvatas �nnis kui ta �le kohvrihunniku tuppa kukkus. Ta hakkas otsekohe naerma.
Kriit astus ehmatusest sammu tagasi ja kuulis sussi all �rna kr�ksu. Ta t�stis jala. Vaiba seest paistis leopardimustriline pragunenud v�ltsk��s.
"Pole midagi, pole midagi!" naeris �nnis ja volksutas oma kuratlikult pikke ripsmeid. "Mul on neid tonnide viisi!" ta hammustas v�ikese s�rme murdunud k��nt ja ta esihambas s�tendas teemant.
Kriit ei tundnud end eriti koduselt, kuigi justnimelt seal ta ju oli.
Ta haaras �he kohvritest ja hakkas seda tagatoa poole vedama. Ei tea kas ��rilise v�tmine ikka oli nii hea m�te. Ja ta ei m�letanud miks ta just �ndsa valinud oli. Ah jaa... k�ik teised olid �ra �elnud.
Pikast esikust l�bi minnes heitis ta pilgu peeglisse. Otsaees laiutas ikka veel punane ring. Ta hakkas vasema k�ega n�rviliselt laupa n�hkima.

"Oi, aga siin on nii m�nus ja soe!" h��dis �nnis ta selja tagant. Kirgas Kriit seisatas ja vaatas taha. Jah, avatud uksest paistis, et �nnis lamas ta voodil ja m�ngis p�evatekile �mmeldud roosidega. "Mis sa arvad kui ma v�taks hoopis selle toa?" h��dis k�laline ja naeratas nii laialt, et k�mne minuti p�rast avastas Kriit end tagatoa k�lmal diivanil istumas, uks suletud.
Millegi p�rast ei olnud Kriit �ldse pettunud. Ta tundis end... imelikult. Haaranud diivaninurgale asetatud asjade pealt mantli, t�mbas Kriit selle selga ja ronis seej�rel aknast v�lja. Mingil p�hjusel ei tahtnud ta esikust enam teist korda l�bi minna. Sisehoovi maandunud, jooksis ta kiiremini kui eales varem klaveritundi. Seekord ei hakanud tal tee peal isegi k�lm.

J�udnud tuppa, riputas ta �leriided nagisse ja heitis neile siis veel viimase kurva pilgu. Oh kuidas ta vihkas k�lmetamist.
Klaveri�petaja istus pimedas elutoas ja j�i lahustuvat kohvi. Tema nimetas seda videvikuks, kuid Kriidi arvates oli kottpimedas istumine napakas ning tegemist ei olnud mitte klaverim�ngimise vaid klahvide asupaiga aimamisega. S�nagi lausumata istus ta klaveripingile ja ootas hetke, et silmad pimedusega harjuksid.
�petaja s��tas laualambi. Seintel tantsisid varjud. Tundus et midagi idamaist v�i siis keegi v�ga purjus v�ga pikas peldikusabas.
Ta asetas k�ed klahvidele ja �petaja sosistas: forte!
Kriit m�ngis end l�bi ��vastavalt k�lma maja v�lja j�istele t�navatele, l�bi lumesaju. Ta m�ngis end �le pargi puutippude ja tiigi ��res seisva kirikutorni. Siis m�ngis ta end m��da tuttavaid t�navaid, ta riivas m�ngides aedu millest oli miljoneid kordi m��dunud kuni m�ng viis ta koduukse ette. Ta m�ngis end �les nagisevast trepist, sisse ta turvalisest uksest, ta m�ngis end edasi m��da oma armsat koridori. Ta m�ngis end oma sooja tuppa, kus akna all seisis naerdes �nnis, kes talle lehvitas. Ja siis Kriidi m�ng katkes.
Ta t�stis pilgu.
Klaveri�petaja oli suikunud unne, kuid ta kortsus p�sed olid m�rjad.
Kriit jooksis toast v�lja, haaras mantli ning p�genes �ue. Ta s�rmed surisesid, aga meeldivalt.

"This trip is my gift to you. And you going with me will be a gift for me."
"But I already bought you a book..."
"I'll read it on the plane."