Talle meenus kuidas Osmini oli r��kinud mehest, kes kartis ubasid. Avanud kapiukse v�ttis ta riiulilt m��rdunud purgi ja pistis �he oa p�ske. Tummalt m�lus ta kuiva vilja. Ei mingit hirmu.
"Pagan kui igav v�ib olla..." m�mises ta ja tegi katset uue oaga.
�ks tugevam tuuleiil l�i �kitselt vastu akent ning l�i selle siis suure pauguga teise toanurka vanamehe segamini voodile. Padja alt jooksis v�lja vesiste silmadega hiir. Arvatavasti oli ta nutnud.
"..kui, kui igav..." pomises Arhilde ja ta silmad liikusid voodilt tagasi t�hjale aknaaugule. Tuul ei raugenud ja keerutas ta halle kiharaid kesk kopitanud h�marust. Kusagil mj�ugus kass. V�i siis oli see too ubasid kartnud mees. Kass oleks vaat et ebaloogilisem. Kassidel on v�hemalt mingisugune hall mass kahe karvase k�rva vahel. Ubade kartjatel on seal vaid hirm ja t�en�oliselt hulganiselt maisi. Ning intelligentsete olevuste tee sohhu ei viinud.
Mingil veidral p�hjusel aga mj�ugumine ei l�ppenud. Arhilde tatsas ettevaatlikult seinas haigutavale aknat�himikule l�hemale ning piilus v�lja.
M�lkas lamas hiiglaslikus s�tendavas lillas kleidis Dolores Dalle ja toppis suhu pohli. Sealt siis ka see mj�uguv heli. (Kui m�nel tekkis n��d k�simusi, siis oodake selle raamatu l�puni ja ma m�tlen selle �le j�rgmist kirjutades.)
Arhildele tuli peale k�hahoog ning ta l�kastas, end viie soonilise s�rme ja nelja murdunud k��nega seinast kinni hoides, pool kopsu v�lja. Seej�rel �ritas ta end pisut rohkem sirgu ajada ja p�hkis rinnaesiselt oat�kikesi.
Dolores l�petas pohlade sisse ahmimise ja t�stis pilgu. Ta ei teinud katsetki naeratada, sest n�ljased inimesed ei ole kunagi eriliselt naeratusaltid. Selle asemel t�usis ta p�sti ja tippis, kleidiserva �leval hoides, pisikestes lillades kummikutes l�hemale.
"Tere Arhilde," �tles ta iga silbiga pohlaseemneid pildudes.
Vanamees peaaegu et soovis, et talle oleks omal ajal m�ni hea l�hike ja m�juv h��dnimi kujunenud. N�iteks "A".
"Ma siin m�tlesin, et paneks �ige poe kinni ja vaataks mida metsarahvas ette on v�tnud," ta soengult sadas h�bedast tolmu. T�en�oliselt oli ta pea enne tulemist mitmel korral vastu poelaest rippuvat diskopalli l��nud.
Arhilde p��ras end s�nagi lausumata aegluubis �mber ja kadus toa mustavasse s�gavikku.
Dolores, kes oli alati vanamehe vastu teatud kiindumust tundnud, ei vaevunud ukse avamisega ning puges akna kaudu sisse. Ta siputas paar hetke ��rmiselt ebanaiselikult keset mullast p�randat, meenutades....noh...maas ukerdavat s�tendavas lillas kleidi naist, ning sai end siis viimaks p�lvini aetud.
Arhilde istus k��gilaua taga ja vaatas aastate jooksul k�vaks trambitud p�randat mis oli �leni kaetud mingi kahtlase h�bedase jamaga. V�ljal�igatud rists�na nurgad laperdasid tuules.
Dolores t�usis p�sti - astus julgelt voodini ning tegi endale tarmukalt aknaraami k�rvale ruumi.
"Ma kuulasin raadiot ja seal r��giti, et organismi puhastamiseks on vaja aegajalt ette v�tta �ks suurem ning asjalikum dieet. Ma muidu �ldse ei hakkaks siin..." ta heitis pilgu mullastele k��nealustele ning pohlavarsi t�is kleidit�llile, "aga m��dunud neljap�ev ma l�ksin kemmergusse ja kui ma sealt v�lja tulin ja aias kokku riisutud lehehunniku p�lema panin..." ta k�hatas, "No �tleme nii, et Mikul ja Tikul pole siiamaani kulmud tagasi kasvanud." Ta heitis veidi abitu pilgu vooditekile. "Arhilde...t�tt�elda. Ma nii...Ma nii koledasti armastan neid vahvleid."
Arhilde pomises pool-valjul h��lel "V�ljaheide...neli t�hte...kolmas t�ht on "i""
"Arhilde...! Ma �tlen sulle...ma ei tule toime selle dieediga. Mul on abi vaja... No ma...ma kohe ei tea mida teha!"
"...tt" l�petas Arhilde pastakaga viimased t�hed.
"Arhilde! Kas sa kuulasid mida ma r��kisin?"
Vanamees silus korra kolletunud paberit ja �tles siis: "Oad on kapis," t�stis siis silmad ja irvitas kavalalt, "ega sa ei karda?"
0 comments:
Post a Comment