�ksp�ev koolis ajaloo eksamiks kordamise tunnis, kus I ja II maailmas�ja toimumise t�ttu viibisime ainult mina ja mu pinginaaber, �petaja k�sis, et kas mul on kuulmis- v�i n�gemism�lu.
N�gemism�lu on ju eksole see, kui sa vaatad kusagilt koltunud paberilt mingit teksti ja siis see j��b sulle hiljem mingite blokkidena ja asukohtade j�rgi meelde. No...seda mul ei eksisteeri, sest m�nikord ma �ritan visuaalselt j�tta meelde teksti v�limust ja sisu ja siis p�rast kontrollt��
ajal ma m�letan nii enamv�hem kuidas tekst v�lja n�gi, aga see sisu koosneb s�nadest nagu "naginnaginnagin pots mj�uu" ja j��bki kontrollt��k�simusele vastamata. Millegip�rast ei tundu, et �hiskonna�petajale meeldiks, kui ma Mussolini valitsemisstiili kohta selliseid s�nu kasutaksin.
Viimase f��sika kontrollt�� ajal ma kirjutasin Koperniku esimese seaduse asemel kolmanda ja just nimelt selle sama n�gemism�lu t�ttu. Ma �ritasin visualiseerida kuidas see seadus mu vihikusse kritseldatud oli. Mulle meenus, et joonis oli �leval ja tekst all. Ja tekst tuli ka meelde selle abil.
Siis andsin t�� �ra ja l�ksin oma kohale tagasi ja vaatasin vihikusse. Ma olin kirjutanud kolmanda seaduse. Esimene oli mitu lehte eespool ja hoopis teistmoodi kujundusega.
Kuulmism�lu on see, kui keegi vatrab ja siis sa p�rast m�letad. Suhteliselt t��tu iseenesest ma kujutan ette, kui sa juhtud paljude inimestega r��kima ja enamus neist kiidab pr�gisorteerimise plusse vms. �hes�naga, mul seda m�lu ka ei ole, sest r��gi v�i �ra r��gi, mina ikka ei m�leta.
Seega ideepoolest ma j�in �petajale vastuse v�lgu ja samal ajal j�udsin j�reldusele, et mul ei olegi m�lu. Ja ongi nii. Tavaliselt kipub domineerima see, kas m�letad mis juhtus hiljuti v�i mis juhtus aastaid tagasi. Ma ei m�leta kumbagi. Ja t�siselt. Minevikust meenuvad mulle m�ned kindlad harvad seigad. Kui ma peaksin nad kokku lugema siis j��ks see arv kusagile viie kanti.
Reisim�lestused on minu jaoks alati pudru ja kapsad olnud. Ma ei tee vahet erinevatel maadel ega isegi mandritel. Kunagi ma panin selle nooruse arvele, et ah v�ike laps ajabki sassi ja unustab. Ema ikka pidevalt k�sis, et oi kas sa m�letad T�rgis seda linna v�i Itaalias seda maakohta v�i kirikut v�i puud v�i restorani v�i maja. Ta ei m�istnud kunagi kuidas ma ei m�leta halligi. Ta justkui ei uskunudki. Kuigi mingi pirnike pidi ta peas ju ometigi s�ttima, kui ta kord �le poole tunni mulle �ritas meenutada, et ma olen Cyprosel k�inud. Ta t�i isegi albumid v�lja.
J�i mulje nagu ma oleks mingi aine all olnud seal reisil. No kuidas ma mitte midagi ei m�leta? Tsitruseallergia?
Mul on s�ber, kes alati naerab mu m�lu �le. Tal endal on suurep�rane ja isegi veidi nilbe m�lu. Ta m�letab kellaaegu ja kuup�evi ja nimesid ja arve ja mis ilm oli. Lausa haiglane.
Kord ta �tles mulle, et talle meeldis kui me �kskord suvel ��sel telefonis r��kisime. Ta �tles, et Tallinnas oli �udne vihmasadu olnud, aga mina olin linnast v�ljas rannas ja ma olin talle �elnud et mul on kollane pluus. Ja ...maitea...ta m�letas nii palju fakte.
Mina seevastu ei m�letanud kogu situatsiooni nagu �ldse mitte.
V�ibolla mul l�heb elust h�sti palju kaduma, aga v�ibolla ma just v�idan sellega, et...noh..tead k�ll..kes vana asja meenutab sellel silm peast v�lja. Mul j��vad m�lemad silmad alles.
T�na ma s�itsin �htul viimase bussiga koju ja n�gin �hte �li chilli vanameest. Tal oli selline old-school riietus lipsu ja k�igega. Ja m��rdundroheline jope ja ruuduline hall kaabu. Pilk oli selline m�nusalt ��kullilik, suurte sarvraamidega prillidega. Annab kuidagi lapsiku mulje, naiivse.
Ja �le �la oli tal nahast nagu...kast. Portfell. Aga kasti kujuga. Justkui mingi ..kuidas neid nimetatakse...need pillid mida pead v�ntama ja siis seest tuleb muusikat. �hes�naga, selline oli tal pika pika pika nahast paelaga �le �la. Kuna ta oli suhteliselt v�ikest kasvu siis see "kast" oli peaaegu maani.
Ja ta tuli sisse ja j�i ukse juurde seisma, hoidis postist kinni. Igakord kui buss p��ras siis see v�ike vanamees paindus nagu juustupulk. Kord ette-, kord tahapoole.
Siin �he autoturu juures buss l�heb j�rsust kurvist l�bi ja see vanamees nii vahvalt hakkas tahapoole painduma ja paindus ja paindus ja paindus ja ma m�tlesin et no n��d paneb k�ll silla �ra, aga kohe hetke p�rast buss p��ras teisele poole ja vanamees sujuvalt paindus p�sti ja siis pisut ettepoole.
Ma ostsin t�na Vonneguti "Kodumaata mehe" ja lugesin bussis peaaaegu pool raamatust l�bi. See ei ole v�ga paks.
Ma mitu korda naersin. Mulle seni meeldib. Kui ma l�bi saan siis ma teen mingi review v�ibolla. Tal on h�id ideid. Mulle meeldib tema m�te, et ilma huumorita siin maailmas l�bi ei saa. Ma t�iesti n�ustun.
K�isin t�na kinos. Vaatasin "There is no country for old men". See oli m�nusalt s�rreaalne, m�nusalt kahtlane. Veidi teistsugune kui ma ette kujutasin. Ma arvasin, et see on ehk...naljakam...v�i mingitpidi idiootsem, aga tegelikult see oli v�ga t�sine...suhteliselt julm.
Aga mulle meeldi see teatud soojus seal. Tegevus toimus palju kusagil liivastel t�hermaadel v�i steppides etc ja valgus oli kollane...ma tundsin kui soe on see tuul seal.
Pluss mulle meeldis see paha mees. Ta tuletas oma soengu poolest Willy Wonkat meelde. Aga ta silmad olid sellised h�sti huvitavad...punnsilmad nagu kalal...aga mingi teatud uimasusega seotud pohhuistlik teravus oli seal. Ja ta naeratus oli liiga lapsik, et t�si olla.
Paar kohta olid nagu t�iega head. Sellised, mida ma tahaks veelkord vaadata. Mu toa seinal v�iks suur ekraan olla. Ja maailmas v�iks rahu valitseda.
Ma t�in akvarellid linna. Ma arvan, et t�na ma joonistan m�ned k�ed.
Ma joon ananassi-laimi smuutit ja kuulan p�ris chilli plaati. Meeldiv �llatus oli selle cd n�ol.
Nii selle blogi kirjutamine kui lugemine on �ks korralik ajude penetratsioon. Tekib k�simus, et miks �ldse kirjutada mitte millestki midagi. Vastust ei olegi. *s��b torti*
Minu ja mu aju. Me oleme sinas�brad, ammused tuttavad, vanad kaamerad.
Ma lugesin kuidas Vonnegut kirjutas, et inglise keele teaduskonnad tunnevad suurt hirmu k�iksugu teaduse ja keemia valdkondade ees. Ja siis nad muutuvad kriitilisteks.
See on t�pselt see, mida mina olen alati m�elnud.
Mingil p�hjusel on k�ige �lbem �petaja alati eesti keele �petaja. �ra saa valesti aru, k�ik kes on mingis teatud valdkonnad v�ga head, saavutavad mingisuguse �lbuse v�i enesekindluse. Aga inimesed, kes arvavad, et oskavad kirjutada, on ERITI ennast t�is.
Ma pole seda kunagi seedinud.
Miks teeb s�nade �ksteise ritta asetamise oskus sind paremaks kui teised. Miks peaksid sinu ideed faking head olema? Nagu mine putsi.
Ma arvan, et need kes on �hteviisi taiplikud mitmel erineval alal, kuid ei viitsi eriti kirjuta, on teinekord m�rksa targemad kui need, kes vihuvad sahtlisse kirjutada.
Nad ei kirjutagi sahtlisse vaid egosse.
Ja siis tekib mingi hirm matemaatika ja ...bioloogia v�i maitea...maalimise ees. Ja siis arvatakse, et ah, kirjutamine on enivei palju intelligentsem oskus.
-
M�llar
Monday, 17 March 2008
| |
0 comments:
Post a Comment